193 päeva hiljem … ehk ma ei tea mitte midagi… juuni 10, 2008
Posted by circicuta in Tundmused, Uitmõtted, suhted.1 comment so far
Jälle väga kaua möödas…viimati kirjutasin prakika alguses…see sai tehtud…B hindeks kokkuvõttes mis ei olegi kõige hullem, näitab et on kuhu areneda ja liikuda. Samuti on valmiskirjutatud ja kaitstud lõputöö…ka B, tahaks loota, et peamiselt mehhaaniliste krattide tõttu. Oli kiire ja hull aeg praktika lõpust Mag töö lõpuni. Nüüd on veel veidram MITTE MIDAGI POLE VAJA TEHA…täiesti imelik…ainult oodata saab. Oodata inimesi tagasi, oodata kas saab tööd, oodata kas leiab korteri…aga kas ma ei peaks praegu elama? Ja selle kõige juures on nii lapse tunne, ei teagi kas sellest, et kodus emme/issi tiiva all juba pool aastat või on see mingi kooli lõpetamise loop, mis tekitab sellise koolilapse tunde. Ja siis istudki ja mõtled ja mõtled…ja pole rahul või õigemini on rahutus. Ja sis on kohati erakordselt loll tunne…Ma ei teagi kuhu ma lähen selle jutuga…vist mitte kuhugi nagu mul kombeks on…inimesed sõidavad välismaale tööle ja õppima, teevad tsikli lube, lennuki lube, sünnitavad lapsi, armuvad ülepeakaela… ja mina ei tee mitte midagi märkimisväärset…vahel on tunne et olen liiga arg, et tegelikult elada, istun oma mätta otsas ja vigisen (nagu praegu)…kas ma võiks teada saada kuidas ma otsustama pean, mis edasi saab mu elust? Kuidas ma tean teha õige otsuse? istun siin risteel ja vahin mitmesse suunda ja mul pole õrna aimu millist valida…kuhu need viivad? millist teed mööda minnes ma õnnelikuks saan? Kas ma ei võiks hoopis lennata selle asemel, et kõndida? Ma ei tea midagi ja ma tahan lõpuks lihtsalt õnnelik olla…ma tahan, et sõbrad jääksid sõpradeks mitte ei taanduks kuhugi veidrasse tuttava tsooni õelutsema…miks peavad inimesed su elust sisse ja välja kõndima? Kas nad ei võiks tulla, et jääda, nii et mu elu saaks täis toredaid inimesi…mulle ei meeldi inimesi kaotada…aga ma ei saa midagi teha kui nad tahavad kaduda…vägisi sõber ei saa ju olla…üks sõber meenutas, et kui me olime 9 aastat tagasi teismelised siis elu säras…tollelt inimeselt ma ei oleks kunagi oodanud sellist kommentaari aga ma olen temaga nõus…säras jah…ja seda öeldes tunnen nagu peaksin olema vana aga ma ju ei ole…hiljuti ütles üks 31 aastane meesterahvas mu kommentaari, et ma olen nii 16 peast peale , et välja võin ju näha seda moodi aga et jutus on midagi misi näitab et ei ole… aga kudas ma siis tean mis ma tegelikult olen…välja näen nagu 16, tunnen end nagu 16 aga jutt ei ole 16…midagi ei saa aru enam…kes ma olen siis
Ja siis ma ootan Teda. Ootan nagu hingeõnnistust…nagu messiase tulekut…et siis SIIS siis on kõik hästi…milleks, miks ma usun et üks inimene nii palju määrab…ma ei teagi enam kas usun või pigem lihtsalt loodan…et tagasi tuleb see inimene kes ära läks ja et mina olen sama inimene ja kõik ongi happily everafter… aga ma ei tea ju, mul pole alust arvata ei ühte ega teistpidi…ja ma ei tea tegelikut ka seda milline on kõige parem variant…ma ei tea mitte midagi…inimesed küsivad, et mis ma sügisel teen, aga ma ei tea, ma isegi ei tea tegelikult lõpuni kus linnas ma olen rääkimata sellest, mis mu kodune aadress on…ärge enam küsige…ma ei tea
küsige sügisel uuesti siis ma võibolla tean…midagi
Mitme päeva lugu Detsember 1, 2007
Posted by circicuta in Asjalik, Tundmused, Uitmõtted, suhted, Õpetajana õpetamisest õppimisest.add a comment
nu nii…peab ausalt tunnistama, kolmapäevast päeva ma väga enam ei mäleta…vast käisin mõndasid tunde vaatamas ja midagi väga säravat ei juhtunud…aga neljapäeval see eest…uh hommikul tõusin varaaaa (kell 6.50!!!), et minna matemaatika tundi vaatama, kusjuures usute või ei see täitsa tasus ära end – ma pole kunagi näinud nii positiivset, humoorikat, säravat ja uskumatu küll armast matemaatika tundi mul tuli kohe hea tuju:D…siis vaatasin veel mõned inglise keeled ja kappasin kodu, et välja mõelda mida õhtul klassiga (alternatiiv)teatrisse minnes üks korralik õpetaja/praktikant selga peab panema…lõpuks pärast ca. tunniajast riiete proovimist otsustasin halli mustade ornamentidega vesti moodi pluusi kasuks, mille alla käis valge kraega pluus…ja siis mustad pärlid ja tumedad teksad… all good to go…tõmbasin siis saapad jalga ja kablutasin kooli juurde ikka mäest alla ja mäest üles…värske lumega oli see eriti lõbus nagu suusataks…ainult suusakepid olid puudu ja kui mäest alla hakkasin minema siis võttis täitsa hea hoo sisse, ei saanud enam pidama ja muudkui aga libisesin alla kuni pidasin kasulikumaks joosta…kõige sellepeale – hea, et käpuli ei käinud…Aga etendus…NO99 NAFTA!…jumala hea…tõsine sisu koomilises kestas…teemaks on PEAK OIL ehk olukord kui maailma naftavarud jäävad alla nafta tarbimisele ja kuidas see mõjutab meie igapäeva elu…ma siin kohal hoiduks mõndaaega sisu ümber jutustamisest kuna äkki keegi tahab ise näha seda ja siis oleks ju paha kui ma ära räägiks…seega minu emotsioonid…kuulad juttu ja esimese hooga mõtled ei ole võimalik…ja mida etendus edasi seda rohkem mõtled aga tõesti…ja sinna vahele on kõik kohutavalt naljakas…tarbija ühiskond saab parasjagu materdada ja mõned vandenõuteooriad ka sekka ja fake realityshow segatud värviliste,helkivate,helendavate, olematute ja veidi pervode kostüümide ja peenelt terava dialoog/monoloogiga = suure pärane elamus! Soovitan soojalt! Kuigi Viimane viis minutit on suhteliselt masendav…vähemalt minu jaoks oli aga eks eesmärk olegi inimesed mõtlema panna ja seda saavutati peenelt depresiivset teksti koomiliste, veidi roppude (siiski erudeeritud) stseenide vaheldamisega…encore, encore!
peale etenudst bussi ja 145 minutit Tartusse tagasi…õnneks suutsin bussijuhti veenda, et hea on sõita alt ja tundus et ka õpilased ei pahandanud osad läksid ka all linnas maha…nii mõnus oli läbi pargi täis paksu värskelt sadanud lund kodupoole tatsata ääretult hubane.
ja siis viimaks 30. november – hommikul magasin enda häbiks sisse tundi mida pidin vaatlema minema (õnneks pole väga hullu, mul on vajalik vaatlemise kvoot täidetud ja sellega on siis kombes) siis kargasin püsti ja läksin järgmiseks kokkulepitud tunniks kooli ja vabandasin ette taha…vaatlesin 5. klassi—need olidküll maru nunnud ja õpetaja on ka äge 
siis conversisin oma ped. juhendajaga esmaspäeval antavatest tundidest ja siis jooksin edasi osakonda conversima oma grad. pap.-juhendajaga oma graduation paperist, sain pointerseid kuidas hea oleks asja ajada ja mida hea edasi lugeda – oli väga kasulik session siis läksin veel osakonna raamatukokku ja võtsin terve hunniku raamatuid, mis on võib-olla kasulikud. NII siis lõpuks koju ja üritasin lesson planni teha esmaspäevaks: Great Expectations! Nu ja sa ürita Dickensit (uuesti) lugeda kui kõrval tibid tümistavad nii, et sul voodi väriseb ja sis väidavad sulle et ei neil on bassid jumala maha keeratud! NU ja mis siis üle jäi võtsin telefoni ja palusin abi naabruses elavatelt naabripoistelt: üks ütles et küsi teiselt, ma pole seal ja teine ütles et olgu siis laena meie vaikust. ja nii ma siis haarasin oma kullakalli läpaka ja hunniku muud tavaari kaenlasse ja kobisin üle kahe koridori! OO milline vaikus seal oli… lausa nirvaana! eriti kuna mõlemad poisid väljas olid:D…sain asjad tehtud ja saadetud ei pidanudki hakkama välja mõtlema kas tümin on kõrval toas või juba minu peas kuna hakkan vaikuse puudusest lolliks minema! vot…aga vaatluste tulemusena on selgunud, et kui sul on parasjagu arutelu meesterahvaga (ükskõiksiis, mis tüüpi suhted sul tollega on), mis hakkab parasjagu just huvitavaks (loe: pingeliseks) minema, tekib meesterahval uni!
Homseni!
Palun vabandust… November 29, 2007
Posted by circicuta in Tundmused.add a comment
…aga ma olen 17 tundi järjest üleval olnud…käinud koolis ja sõitnud tallinnasse ja tagasi…ja ma tõesti ei jõua täna geniaalselt kirjutada…nagu see päev vääriks…ma luban et homme…
tired… November 28, 2007
Posted by circicuta in Tundmused, Uitmõtted.add a comment
homme kirjutan tänasest ja homsest ka…vot
head ööd!
Post sellele, kes küsis miks ma ei kirjuta:) November 26, 2007
Posted by circicuta in Tundmused, Uitmõtted, Õpetajana õpetamisest õppimisest.add a comment
Keegi küsis miks ma ei kirjuta…ma siis mõtlesin, et jah miks ma ei kirjuta? Vabanduse leiab alati eks…et mitte kirjutada… peamine vabandus om mul see et mu nädalavahetuse kõrghetk on tihti see et käisin Tallinnas… ja not much else…avastasin hiljaaegu vaatluspraktika esimese nädala käigus õudusega, et selline saabki mu elu olema…hommikul kooli siis ca 5 tundi anda ja siis koju töid/vihikuid parandama/järgmist tundi ettevalmistama….kui õnnestub siis on mul ehk teine pool kes mingi kella 11 paiku selle virna eest ära sikutab ja sunniviisiliselt voodisse magama lükkab mu…ja õpetajate väljavaated teisele poolele pole väga roosilised…mu praktika koolis 18st inglise keele õpetajast on 5 abielus…ülejäänud on kas abiellumata (sest vanatüdruk on liiga kole sõna) või lahutatud…karm värk…polegi ime sest on kas kiire või oled liiga väsinud, et midagi teha…mäletan seda tunnet oma eelnevatsest kogemustest väga hästi….uni oli koguaeg….aga samas kui oled tunnis sees siis on ikka äge…ja õnnestunud tunni üle on topelt hea meel…
Nüüd saan veel nädala käia ja shadow’ida erinevaid klasse eriti neid kus tundi hakkan andma ja siis läheb lahti….kuni 8. veebruarini…aga nädal alles algab seega jõuan ilusti veel mõned nerveousbreakdown’id läbi elada ja tagasi tulla…it is all about schedule…
Aga jah miks ma ei kirjuta…ma ei teagi miks ma ei kirjuta…tegelt oleks ju kirjutada küll…täna oli bussis jälle selline koht mis peaks kindlasti mõnes filmis olema….bussiakent mööda voolas vett ja akna taga oli valgus mistõttu veejoad jätsid varju minu ees oleva istme seljatoele….ja väljas olid linna tuled… vot selline koht…mu elu ongi praegu liiga veider, et päris olla…üle päeviti on mul tunne, et kõik jookseb kokku ja sulab üheks massiks sedasi, et lahti pole seda võimalik harutada…kõik jookseb kokku…kõik…kool, praktika, see, et teda siin ei ole, lõpetamine….kõik asjad ajavad närvi ja siis ma kisan inimeste peale, kes seda ära pole teeninud…väga nõme…väidan siiani, et kõik see on sellest, et teda siin ei ole…võibolla on see wishful thinking…maalin endale üliilusa pildi sellest kuidas kõik siis oleks kui asjad ei oleks nii nagu nad praegu on…panen kõik ühele kaardile…ega ma enne ei tea kui see kõik siin läbi on kas ma saan petta, poolega petta, või vahest on mul isegi õigus….right now it seems I’m only holding on for a better tomorrow….wõibolla ka, et ma olen lihtsalt liiga draama queen…liiga negativistlik ja oman liiga one-track-mind’i ja olen otherwise bored…jah nüüd on vist kõik…homme ma Tallinnasse/st ei sõida seega highlight of the day on midagi muud…I’ll keep you posted…
