bright young things and brave new worlds

Jälle väga kaua möödas…viimati kirjutasin prakika alguses…see sai tehtud…B hindeks kokkuvõttes mis ei olegi kõige hullem, näitab et on kuhu areneda ja liikuda. Samuti on valmiskirjutatud ja kaitstud lõputöö…ka B, tahaks loota, et peamiselt mehhaaniliste krattide tõttu. Oli kiire ja hull aeg praktika lõpust Mag töö lõpuni. Nüüd on veel veidram MITTE MIDAGI POLE VAJA TEHA…täiesti imelik…ainult oodata saab. Oodata inimesi tagasi, oodata kas saab tööd, oodata kas leiab korteri…aga kas ma ei peaks praegu elama? Ja selle kõige juures on nii lapse tunne, ei teagi kas sellest, et kodus emme/issi tiiva all juba pool aastat või on see mingi kooli lõpetamise loop, mis tekitab sellise koolilapse tunde. Ja siis istudki ja mõtled ja mõtled…ja pole rahul või õigemini on rahutus. Ja sis on kohati erakordselt loll tunne…Ma ei teagi kuhu ma lähen selle jutuga…vist mitte kuhugi nagu mul kombeks on…inimesed sõidavad välismaale tööle ja õppima, teevad tsikli lube, lennuki lube, sünnitavad lapsi, armuvad ülepeakaela… ja mina ei tee mitte midagi märkimisväärset…vahel on tunne et olen liiga arg, et tegelikult elada, istun oma mätta otsas ja vigisen (nagu praegu)…kas ma võiks teada saada kuidas ma otsustama pean, mis edasi saab mu elust? Kuidas ma tean teha õige otsuse? istun siin risteel ja vahin mitmesse suunda ja mul pole õrna aimu millist valida…kuhu need viivad? millist teed mööda minnes ma õnnelikuks saan? Kas ma ei võiks hoopis lennata selle asemel, et kõndida? Ma ei tea midagi ja ma tahan lõpuks lihtsalt õnnelik olla…ma tahan, et sõbrad jääksid sõpradeks mitte ei taanduks kuhugi veidrasse tuttava tsooni õelutsema…miks peavad inimesed su elust sisse ja välja kõndima? Kas nad ei võiks tulla, et jääda, nii et mu elu saaks täis toredaid inimesi…mulle ei meeldi inimesi kaotada…aga ma ei saa midagi teha kui nad tahavad kaduda…vägisi sõber ei saa ju olla…üks sõber meenutas, et kui me olime 9 aastat tagasi teismelised siis elu säras…tollelt inimeselt ma ei oleks kunagi oodanud sellist kommentaari aga ma olen temaga nõus…säras jah…ja seda öeldes tunnen nagu peaksin olema vana aga ma ju ei ole…hiljuti ütles üks 31 aastane meesterahvas mu kommentaari, et ma olen nii 16 peast peale , et välja võin ju näha seda moodi aga et jutus on midagi misi näitab et ei ole… aga kudas ma siis tean mis ma tegelikult olen…välja näen nagu 16, tunnen end nagu 16 aga jutt ei ole 16…midagi ei saa aru enam…kes ma olen siis

Ja siis ma ootan Teda. Ootan nagu hingeõnnistust…nagu messiase tulekut…et siis SIIS siis on kõik hästi…milleks, miks ma usun et üks inimene nii palju määrab…ma ei teagi enam kas usun või pigem lihtsalt loodan…et tagasi tuleb see inimene kes ära läks ja et mina olen sama inimene ja kõik ongi happily everafter… aga ma ei tea ju, mul pole alust arvata ei ühte ega teistpidi…ja ma ei tea tegelikut ka seda milline on kõige parem variant…ma ei tea mitte midagi…inimesed küsivad, et mis ma sügisel teen, aga ma ei tea, ma isegi ei tea tegelikult lõpuni kus linnas ma olen rääkimata sellest, mis mu kodune aadress on…ärge enam küsige…ma ei tea

küsige sügisel uuesti siis ma võibolla tean…midagi