bright young things and brave new worlds

Keegi küsis miks ma ei kirjuta…ma siis mõtlesin, et jah miks ma ei kirjuta? Vabanduse leiab alati eks…et mitte kirjutada… peamine vabandus om mul see et mu nädalavahetuse kõrghetk on tihti see et käisin Tallinnas… ja not much else…avastasin hiljaaegu vaatluspraktika esimese nädala käigus õudusega, et selline saabki mu elu olema…hommikul kooli siis ca 5 tundi anda ja siis koju töid/vihikuid parandama/järgmist tundi ettevalmistama….kui õnnestub siis on mul ehk teine pool kes mingi kella 11 paiku selle virna eest ära sikutab ja sunniviisiliselt voodisse magama lükkab mu…ja õpetajate väljavaated teisele poolele pole väga roosilised…mu praktika koolis 18st inglise keele õpetajast on 5 abielus…ülejäänud on kas abiellumata (sest vanatüdruk on liiga kole sõna) või lahutatud…karm värk…polegi ime sest on kas kiire või oled liiga väsinud, et midagi teha…mäletan seda tunnet oma eelnevatsest kogemustest väga hästi….uni oli koguaeg….aga samas kui oled tunnis sees siis on ikka äge…ja õnnestunud tunni üle on topelt hea meel…

Nüüd saan veel nädala käia ja shadow’ida erinevaid klasse eriti neid kus tundi hakkan andma ja siis läheb lahti….kuni 8. veebruarini…aga nädal alles algab seega jõuan ilusti veel mõned nerveousbreakdown’id läbi elada ja tagasi tulla…it is all about schedule…

Aga jah miks ma ei kirjuta…ma ei teagi miks ma ei kirjuta…tegelt oleks ju kirjutada küll…täna oli bussis jälle selline koht mis peaks kindlasti mõnes filmis olema….bussiakent mööda voolas vett ja akna taga oli valgus mistõttu veejoad jätsid varju minu ees oleva istme seljatoele….ja väljas olid linna tuled… vot selline koht…mu elu ongi praegu liiga veider, et päris olla…üle päeviti on mul tunne, et kõik jookseb kokku ja sulab üheks massiks sedasi, et lahti pole seda võimalik harutada…kõik jookseb kokku…kõik…kool, praktika, see, et teda siin ei ole, lõpetamine….kõik asjad ajavad närvi ja siis ma kisan inimeste peale, kes seda ära pole teeninud…väga nõme…väidan siiani, et kõik see on sellest, et teda siin ei ole…võibolla on see wishful thinking…maalin endale üliilusa pildi sellest kuidas kõik siis oleks kui asjad ei oleks nii nagu nad praegu on…panen kõik ühele kaardile…ega ma enne ei tea kui see kõik siin läbi on kas ma saan petta, poolega petta, või vahest on mul isegi õigus….right now it seems I’m only holding on for a better tomorrow….wõibolla ka, et ma olen lihtsalt liiga draama queen…liiga negativistlik ja oman liiga one-track-mind’i ja olen otherwise bored…jah nüüd on vist kõik…homme ma Tallinnasse/st ei sõida seega highlight of the day on midagi muud…I’ll keep you posted…