bright young things and brave new worlds

vahel on muhe kui sul on külas sõbranna kes on olnud sellest ajast kui olite nelja-viiesed ja ta lihtsalt tuleb ja on su juures terve päeva ja saab lihtsalt igast asjadest rääkida ja olla…jja mitte mitte midagi teha, õhtu poole käid poes ja kulutad ilge summa raha söögi peale ja siis kuulad kuidas noorem õde ja ta sõbranna mängivad kitarri ja on muidu ägedad…lahe on tunda noori, kes teavad mida nad tahavad ja kuhu nad jõuda tahavad ja teevad asju selle nimel (ehkki ma pole ise nii vana aga ikkagi natuke vanem ja natuke rohkem elu kui õekesel)…ja kell on õhtu ja vein on otsas ja sõbranna läheb koju aga oma õde on kõige tuusam, tark, tubli ja ilus…ja naljakas ka…ja täiesti oma moodi ja vahel ma mõtlen et kas ta on nii tark ja tubli sellepärast et mina olen olemas, et talle õpetada osasid asju mida ta ise pole jõudnud kogeda või ongi ta lihtsalt nii tark ja tubli et teabki kõiki neid asju ja ongi nii mõistlik lihtsalt iseenesest või on kõik hoopis sellepärast et meil on nii lahedad vanemad sest, et mu vennas on ka täiega normaalne ehkki ta peaks olema 14 ja natuke nõme aga ta on 14 ja täitsa tore hoopis…ja tark ka ta oskab ilgelt hästi ajalugu ja geograafiast teab suht palju ja lisaks kõigele on ta veel mingi arvuti kunn ka ja seal juures pole ta üldse mingi nohik ega igav tüüp ja sama minu täitsa hull õde kes mängib kuute erinevat pilli nagu väga hästi ja käib sajas rngis ja teeb kooli lehte ja on ikka veel üks parimatest õpilastest…ja ta teeb seda kõike ise kunagi pole vanemad teda sundinud või käskinud midagi teha …tihti ma mõtlen eriti õe puhul et mina küll sama vanalt nii arukas polnud…aga vb olen see lihtsalt mina…aga seda ma ütlen et andekad ja edukad noored kes mõistavad et palju tuusam on hästi õppida ja kuhugi välja jõuda kui pidevalt puududa ja kuskil laaberdada on ikka täiega tegijad…no ja ogu point ongi et mul on tegijad vennad ja õde ja täiega lahedad vanemad ja lahedad sõbrad ja üldse ongi kõik äge… tulebki välja et elu on lill nagu üks mu sõps kunagi väitis…ei noh äge ju ise enesest…