bright young things and brave new worlds

Pole ammu kirjutanud ja juba tehakse ka etteheiteid et ma ei hoia oma blogi stabiilsena:D…ja tegelikult on ju õige ka, et peaks ikka stabiilselt kirjutama…no pole olnud mida kirjutada või no teglikult pole olnud hetke millal kirjutada ja see on ju palju hullem…sest on olnud mitu mõnusat olengut…veebruari alguses sõbrapäeva paiku käisin külas haigel Katal, kes oli hankinud mingi viiruse omale… pakkusin siis, et toon mett ja piima ja hängin seltskonna mõttes…sain turult ägedat ökomett ägedalt habemikult onult ja see oli juba palju ägedam kui ebanormaalselt kallis statoili mesi ( mis see on kullast tehtud või?) ei saa päris öelda, et põetasin haiget aga seltsiks olin ehk küll…hiljem sain kokku oma naabripoisi, Priiduga keda polnud umbes pool aastat näinud, üks vahe oli ta see inimene kellega sain (enamvähem) igal õhtul kas või pooleks tunniks kokku, et poodi jalutada ja päevast rääkida… Nüüdseks ajaks on elu pisut teistsugune oleme ikka samas linnas ehkki see on teine linn ja ei saa iga päev kokku aga tema puhul on muhe see, et hoolimata sellest kui kaua me pole näinud või rääkinud siis kokkusaades on kõik sama moodi kui eelminekord jäi…mulle meeldivad inimesed kellega suheldes hakkad alati peale sealt kust eelmine kord pooleli jäi ükskõik kui kaua te näinud pole…ja nii veedadgi mõnusa õhtu vana sõbraga…mõned päevad hiljem kohtusime terve puntra sõpradega kellega koos sai äratehtud üks seikluslikumaid suvesid ja kes on kõik suhteliselt erinevad inimesed aga meil on alati mõnus koos sest mõnesmõttes oleme ikka ühte moodi…Tol õhtul sai ehk pisut liiga palju alkoholi tarbitud( järeldan seda järgmise päeva enesetundest) samas sai kõvasti naerdud ja natuke draamat tehtud ja kokku oli huvitav ja mõnus õhtu ehkki midagi spetsiaalset ei tehtud… räägiti palju igasugustest asjadest poliitikast haridusest ja veel mitmest setmest muust teemast…koos olid inimesed kes kõik on arvamustega ja piisavalt suurte suudega, et neid väljendada ja nii ongi huvitav…

Eelmine neljapäev loengust koju tuterdades ja just mõeldes, et maru tüütud trepid, vaatasin et Kata on helistanud ja helistasin tagasi ja vastas Kata endale omasel reipal toonil, et Oh ma kaitsesin oma Seminari tööd, lähme tähistama! Nu ja ma polnud vastu sest ega mul ausalt öeldes midagi vajalikku teha polnud ja nii me siis leppisimegi kokku kohtumise Shakespeare’is…valisime laua, mis oli mõne tunni pärast reserveeritud eeldusega, et nagunii me nii kaua pole aga mõne aja pärast tuli ettekandja meid paluma, et me kohta vahetaks et neil tuleb reserveering peale, me siis imestasime et kuidas aeg nii kiiresti on läinud…vahetasime lauda ja jõime veel teed rääkides koolist, õpetamisest, muusikast, meestest ja sajast muust asjast siis tuli üks noormeest laulma ja kitarri tinistama ja sellest tuli Katal idee minna Ülikooli kohvikusse jazzi kuulama…seal käisime ka aga vahetasime selle koha kiiresti Verneri vastu sest, et muusika polnud päris täpselt meie maitse ja Verneris on head koogid…veetsime seal aega kuni koha sulgemiseni…mis oli ka päris kummaline…mõte on see et planeerimata koosolengud on vahest väga mõnusad…ja Kataga eriti tihti:D Nüüd nädalavahetusel kui kodus käisin, käis ta kleite proovimas mõtlesime minna ka kinno aga ma eksisin kirikuga mille juures see olema pidi ( no andke armu Tallinnas on ju 9 kirikut… eksole) seega läksime hoopis kohvikusse ja siis koju (bussipeatuses oli küll rämedalt külm aga naljakas oli ka kui üritad ühelt jalalt teisele karates sooja teha ja kujutad kahekesi kõva häälega ette, et oled sooja mere ääres ja su ümber on valge soe liiv) kodus tegime teed ja kobisime minu tuppa olelema…olelesime kella neljani öösel ja juttu jätkus kauemakski…mõnus on suhelda inimestega kes on sinu moodi aga natuke erinevad…vähem raamides, vabamad, imelikumad, ja elu suhtes põhjalikumad, selised kes ei lase elu üle kes leiavad väikeseid ilusaid asju elus vaimustuvad neist ja on positiivsed ja armsad…

Olin ettevõtlik ja käisin teisipäeva hommikul ujumas ja siis sõitsin haige varbaga Liisile külla et talle oma kuulsat suitsukana seene pastat teha:D ja pisut vestelda…Liisi on üks neist vanadest sõpradest kellega teatud eluhetkel pidevalt koos oldud sai…Liisi on mu kallis pingipoolik keskooliajast peale keskat läksid meie teed mõnevõrra eraldi mina jäin Tallinna õppima tema siirdus Tartusse… nüüdseks oleme jälle samas linnas ja seega saab tihemini suhelda jälle mis on vanade sõprade puhul eriti muhe…temaga on samuti sedasi, et alati hoolimata ajast mis kahe kohtumise vahele jääb läheme sealt edasi kust pooleli jäi…ja kui ma nii ütlen siis pean silmas ikka seda et emotsionaalne ja vaimne lähedus inimeste vahel on muutumatu hoolimata füüsilisest ja ajalisest kaugusest ja sellised sõbrad on kõige mõnusamad…

Too õhtu kui Kata käis kulas jõudsime ka oma arutluste käigus sõpradeni ja ma tegin huvitava avastuse et ma olen üks neist õnnelikest inimestest kellel on palju sõpru kes kõik on pisut erinevad aga sama võrra head ja olulised…mõned on vanemad sellised kellega oled juba väga pisikesest peale aega veetnud ja leiad nad praegugi igal võimalusel et lihtsalt küsida “kuidas sul läinud on?” Jaseda mitte üldises vestluse soojenduse mõttes vaid siiralt ja tõesti südamest…teised on vähe uuemad kooli ajast ja mõndasid oled tundnud ainult natuke aega aga see pole tegelikult üldse nii oluline… oluline pole mitte kui kaua inimesi tunned vaid kui sügavalt kui palju võtad nendejaoks aega ja kui palju võtavad nemad sinujaoks aega…kvaliteet aega

ma vaatasin lihtsalt et istub see wordpress mu toolbaril ja et maru amu pole midagi kribanud…nu ma usun et tuleb ikka vahest kribada aga enamasti siis kui midagi öelda on…ja kuna mul pole tükkaega midagi öelda olnud siis polegi ammu kribanud…ja tegel pole ka praegu midagi olulist öelda eks ja nii ma siis jätangi selle kirjatüki selliseks et vähemalt sai midagi kirjutatud…:D

vahel on muhe kui sul on külas sõbranna kes on olnud sellest ajast kui olite nelja-viiesed ja ta lihtsalt tuleb ja on su juures terve päeva ja saab lihtsalt igast asjadest rääkida ja olla…jja mitte mitte midagi teha, õhtu poole käid poes ja kulutad ilge summa raha söögi peale ja siis kuulad kuidas noorem õde ja ta sõbranna mängivad kitarri ja on muidu ägedad…lahe on tunda noori, kes teavad mida nad tahavad ja kuhu nad jõuda tahavad ja teevad asju selle nimel (ehkki ma pole ise nii vana aga ikkagi natuke vanem ja natuke rohkem elu kui õekesel)…ja kell on õhtu ja vein on otsas ja sõbranna läheb koju aga oma õde on kõige tuusam, tark, tubli ja ilus…ja naljakas ka…ja täiesti oma moodi ja vahel ma mõtlen et kas ta on nii tark ja tubli sellepärast et mina olen olemas, et talle õpetada osasid asju mida ta ise pole jõudnud kogeda või ongi ta lihtsalt nii tark ja tubli et teabki kõiki neid asju ja ongi nii mõistlik lihtsalt iseenesest või on kõik hoopis sellepärast et meil on nii lahedad vanemad sest, et mu vennas on ka täiega normaalne ehkki ta peaks olema 14 ja natuke nõme aga ta on 14 ja täitsa tore hoopis…ja tark ka ta oskab ilgelt hästi ajalugu ja geograafiast teab suht palju ja lisaks kõigele on ta veel mingi arvuti kunn ka ja seal juures pole ta üldse mingi nohik ega igav tüüp ja sama minu täitsa hull õde kes mängib kuute erinevat pilli nagu väga hästi ja käib sajas rngis ja teeb kooli lehte ja on ikka veel üks parimatest õpilastest…ja ta teeb seda kõike ise kunagi pole vanemad teda sundinud või käskinud midagi teha …tihti ma mõtlen eriti õe puhul et mina küll sama vanalt nii arukas polnud…aga vb olen see lihtsalt mina…aga seda ma ütlen et andekad ja edukad noored kes mõistavad et palju tuusam on hästi õppida ja kuhugi välja jõuda kui pidevalt puududa ja kuskil laaberdada on ikka täiega tegijad…no ja ogu point ongi et mul on tegijad vennad ja õde ja täiega lahedad vanemad ja lahedad sõbrad ja üldse ongi kõik äge… tulebki välja et elu on lill nagu üks mu sõps kunagi väitis…ei noh äge ju ise enesest…